Mis on kogudus?

---

Kogudus vs kirik

Kogudus ja kirik – kaks sõna, mida kasutatakse läbisegi.
Kirik on eelkõige hoone või ka kogudusi ühendav organisatsioon.
Kogudus koosneb aga inimestest ja meenutab paljuski kodanikuühendust – koguduse tegevuses lööb kaasa lai ring inimesi, kes üldjuhul on ka ise selle koguduse liikmed.

Kirikuhoone võib olla ükskõik missugune hoone, mis on pühitsetud koguduse kooskäimiseks. Eestis ollakse võib-olla rohkem harjunud, et kirik peab olema torniga, saal ida-lääne suunaline ja teatakse muud sarnast infot, mida meile kunstiajaloo tunnis on räägitud. Need on siiski pelgalt kombed, mitte Piiblist tulenevad nõuded kirikuhoonele. Tegelikult on kogudus läbi aegade käinud koos kõikvõimalikes ruumides, sh maa-alustes katakombides.

Näiteid eri kirikuhoonetest Eestis:

Konfessioonid

Ristiusus on konfessioon (inglise keeles denomination) koguduste koondumine konkreetse õpetusliku käsitluse ümber. Eri konfessioonides on mõningal määral erinevad tavad ja lähenemisviisid mõnedele õpetuslikele küsimustele, aga kõik kristlikud konfessioonid lähtuvad siiski Piiblist ning nende õpetus on ka vastastikku tunnistatud. Eestis on vastastikuse tunnistamise heaks näiteks Eesti Kirikute Nõukogu, kuhu kuulub enamik Eesti kirikutest.

Sõna konfessioon kõrval kasutatakse ka sõnu usutunnistus ja kirik. Näiteks – Eesti Kristlik Nelipühi Kirik koondab kõik Eestis olevad nelipühi konfessiooni (või usutunnistusse) kuuluvad kogudused.

Abja-Paluojas on konfessioonidest vaid nelipühi kogudus.

Ristiusu ABC

Ristiusu kandev mõte on elu ja surma küsimus – kas ma suren päriselt ja lõplikult või suundun igavesse ellu? Praegune maapealne elu on harjutus tulevikuks ja siinsed valikud määravad meie saatuse.

Kui me siinses maailmas „sureme”, siis meie ihu lakkab liigutamast, aga meie vaim ei ole surnud. Piiblis on selle kohta kasutusel fraas „läks magama”.

Ühel päeval aga äratatakse kõik üles ja hakatakse üle vaatama, kes milliseid valikuid on teinud. Seejärel tehakse meie üle otsus – kellele igavene elu ja kellele lõplik surm.

On oluline märkida, et maa peal „suremisega” lõpeb meie valikute tegemise aeg. Kõige olulisem valik meie ees on, et kas valime Jumala või mitte, sest Jumal ei võta igavesse ellu neid, kes Talle vastu hakkavad (ka Jumala tühistamine läheb siia alla). Meil on muidugi vabadus Jumalale vastu hakata ja ta austab seda otsust, aga sellise valiku puhul ei ole mõtet kurta Jumala õnnistuste puudumise üle.

Kiriku ja koguduse igapäevane mõte seisneb eelkõige selles, et inimestena üheskoos Jumalat tundma õppida, luua ja arendada Temaga isiklikku suhet ning välja kasvada oma isekast loomusest, mis Jumala vastu mässab.

Kombed koguduses

Koguduses ei ole erilisi kombeid või muid põhjuseid, miks peaks kartma kohale tulla. Muidugi on igas paigas omad tavad ja harjumused, kuid tihti polegi need enamat kui lihtsalt tavad ja harjumused. Igaüks mõistab, et külaline neid ei tea ja mitte keegi ei pane seda pahaks.

Mõned pidepunktid:

• Kirikusse ja kogudusse võib tulla igaüks, see on nagu küllatulek ja külalised on oodatud. Olgu ükskõik, mis koguduses või kirikus – kui midagi on kodulehel või mujal välja kuulutatud, siis on alati tegemist üritusega, mida võib külastada igaüks. Privaatseid kogunemisi enamasti avalikult välja ei kuulutata.
• Olenevalt kirikust toimub teenistusel või kokkusaamisel ka korjandus. Külaline ei pea annetama. Keegi ei suhtu halvasti, kui külalisel ei ole sularaha kaasas või ta lihtsalt ei soovi annetada. Korjandus on mõeldud eelkõige koguduse liikmete jaoks ja rõõmuks, kes oma annetustega kogudust ülal peavad.
• Ropendada ja vanduda pole tõesti ilus (seda mitte ainult koguduses, vaid tegelikult igal pool), aga kindlasti ei pea koguduses tundma erilist pinget, et mida tohib või ei tohi öelda. Tegelikult on ju enamik kristlastest kursis sellega, mismoodi inimesed räägivad. Teatakse sedagi, et sõna „kurat” on eesti keeles nii mõnegi jaoks lihtsalt tavaline sidesõna (kuigi püüa seda siiski vähemalt kirikus vältida).